Aediirised on aias ühed külmaõrnemad taimed. Uutel, meil kohanemata sortide õiepungad võivad saada kahjustatud juba -7 ^oC juures. Vanematel sortidel on kriitiliseks piiriks -12 kuni -14 ^oC. Selliste temperatuuride juures taimed ise veel ei hukku, kuid õiepungad hävivad. Noored taimed võivad taoliste, kestvate temperatuuride juures ka hävida. Veidi saab aediiriste talvekindlust tõsta lämmastikku sisaldavate väetiste mittekasutamisega, kuid pikkade ja käredate külmade kaitseks sellest ei piisa. Otstarbekas oleks lisada talvekate.

Kõige paremaks talvekatteks aediiristele oleks umbes 30 cm paksune kohev lumevaip, mis kataks neid pidevate külmade saabumisest kuni kevadiste suladeni. Selliselt taluks nad isegi -32 ^oC-ga külmaperioodi. Kui sellist lumevaipa ei teki tuleb kasutada mõnda sobilikku materjali. Aediirised vajavad õhkkuiva katet, mille all saaksid taimed hingata. Selleks sobivad hästi kohevalt asetatud kuuseoksad, mis aitavad lund koguda. Samuti sobib talvekatteks kasutada kuivi lehti või kuiva turvast, mis aetatakse iiristele pärast esimesi kestvaid külmi. Kui aga talv on heitlik ja niiske, märgub selline kattematerjal kergesti ning see vajub vastu iirisetaimi. See aga halvendab oluliselt taimee talvitumist. Sellise liigselt märja, ligase, thiedalt kokkuvajunud materjali all taimed hauduvad ja hukkuvad. Kui puulehti soovitakse talvekatteks kasutada, siis võiks kasutada tammelehti. Need märguvad vähem ja ei muutu nii tihkeks kui teised. Turba miinuseks on ka see, et kevadel ta sulab väga aeglaselt ja seda ei ole võimalik õigeaegselt eemaldada. Kui aga taimede rohelised osad hakkavad kasvama ega saa külmunud pinnasest vett kätte, järgneb sellele nn füsioloogiline kuivamine ja vaatamata väga heale talvitumisele taimed hukkuvad.

Kui soovitakse kasutada pakasekangast, siis tuleb see asetada tugedele ning jälgida, et see ei vajuks tihedalt vastu taimi. Kui pakasekangas on aga nt vihma tõttu märgunud, tuleb see eemaldada.