Iirised kuuluvad võhumõõgaliste sugukonda (Iridaceae) ja võhumõõga ehk iirise perekonda. Teda tuntakse ammustest aegadest. Kreetal Kronose palee ühel seinal on säilinud üle 4000 aastat vana fresko, millel nooruk seisab õitsvate iiriste keskel. Nii Araabias kui ka vanas Egiptuses kasvatatai erinevaid iiriste liike juba 15.-14. sajandil e.m.a. Egiptuses ja Vana-Roomas kaunistati iiriseõitega pidulikke küpsetisi ja veinipokaale. Iiriseid mainitakse paljudes müütides, jutustustes ja legendides. Iiris oli printside lill, mida kasutati usuriitustel. Hiljem kasutasid kreeka ja rooma sõjamehed iirise õie kujutistkaitsva embleemina kilpidel ning amuletina pika eluea tagamiseks.

Iiriste raviomadusi kirjeldati juba 1. sajandil. Infot võis leida kreeka arsti Dioskoridese poolt kirjutatud raamatust "Ravivahenditest".

vanad roomlased nimetasid ühe oma linnadest Firenzeks , sest linna ümbruses kasvas ja õitses palju iiriseliike. Firenze tähendab õitsev. Firesnze linna vapil kujutati iirise õie kujutis. Sel põhjusel on iirist nimetatud ka Firenze liiliaks.

12. sajandil võttis Prantsusmaa stiliseeritud iirise oma vapile. Pea-aegu viis sajandit oli iirise kujutis ka Inglismaa vapil, mis 19. sajandil sealt kõrvaldati.

Ristiusus muutusid iiriste teravad mõõkjad lehed Jumalaema kannatuse sümboliks ja ta oli pikka aega kloostriaedades kasvavatav taim. Iirise kujutist kasutati mitmetel ristiusu rituaalidega seotud esemetel. Tallinna Niguliste kiriku altaril, mis valmis umbes 1490. aastatel, on neitsi maarja jalgade juures asuval keraamilisel kannul kujutatud valgeid liiliaid koos siniste iiristega.

Iirise kujutisega kaunistati mööblit, tekstiile, hõbe- ja vasknõusid. Ka tänapäeval on stiliseeritud iiriseõis üks tarbekunstnike lemmikmotiive. Tihti on iirise õisi võimalik näha tapeetidel, mööblikangastel, tekstiilidel jm. iiriste õite ja lehtede kujutistega kaunistatakse portselani ja keraamikat.

Esimesed kirjalikud aediirisest pärinevad 1576. aastats. Carlos Clusius kirjeldas esimesena iirise liikide erinevusi, seemnekülvide varieerumisvõimalusi ning ka liikide omavahelist hübridiseerumisvõimet. Samuti kirjeldas ta iiriste õite ilu.

Iluaianduses aediiriste kasutamise aja algus pole täpselt teada. Flaami kunstniku Jan Brueghel 1610. aastal dateeritud maalid iiristest annavad tunnistust, et 17. sajandi alguse Euroopas kasvatati aediiriseid ilutaimena ja nad oli laialt levinud.

Aediirise sordiaretusega alustati 19. sajandi esimesel kolmandikul. De Bure pakkus 1830. aastatel müügiks mitmeid enda aretisi. Nimetatud sajandi keskel ilmus esimene iiriste kataloog, kus prantslane Lemon esitas juba nimedega aediiriste sorte. Nende hulgas oli ka siiani kasutatav väikeste, kahvatusinisega ääristatud, valgete õiekattelehtedega 120 cm kõrgune 'M-me Chereau'.

esimesed aediirise sordid olid väga hinnalised. Selletõttu oligi aediiris esialgselt ülikute lill. Teda kasvatati peamiselt lossiparkides ja kloostriaedades. Hiljem leidsid aediirised sealt tee ka koduaedadesse.

19. sajandi lõpus arvati, et aediirise sordid on oma ilult ja omadustelt ületamatud, kuid see arvamus kummutati täielikult 20. sajandi alguses. Murrangulise tähtsusega oli aediiriste elus inglaste M. Fosteri ja W. Dykesi elutöö iiriste aretamisel ja propageerimisel. Nad aretasid esimesed tänapäevased suureõielised aediirised. Sajandi keskpaiku kandus iiriste aretustöö Euroopast Ameerikasse ja saavutas erilise edu, kui professionaalsete aretajate kõrval hakkasid iiriseid aretama ka hobiaednikud. Aretustöö käigus on aediiris kujunenud üheks populaarseimaks ja levinuimaks ilutaimeks maailmas.

 

Tutvu ka allpoololeva veebilehega. http://en.wikipedia.org/wiki/Fleur-de-lis