Siberi võhumõõk (Iris sibirica)

Siberi võhumõõk ja selle sordid on Euroopas suhteliselt levinud püsililled. Aretatud on üle 250 sordi, mille külmakindlus on hea. Siberi võhumõõka võib leida ka Eesti loodusest. Ta on Eestis looduskaitse all olev taim.

Siberi võhumõõk kasvab 50-100 cm kõrguseks. Tema püstised, vähem kui 1 cm laiused lehed on veidi sinakasrohelised ja õievarred tõusevad tugevalt lehtedest kõrgemale. Ta levib aeglaselt maapinna lähedal kasvavate risoomide abil. Kõige paremini kasvab siberi võhumõõk niiskes mullas, mille pH on 6,0-7,0. Aluselised mullad hästi ei sobi, kuna nad jäävad seal kängu. Samuti kasvab ta päris hästi ka tavalisel aiamullal.

Kuigi siberi võhumõõk on suhteliselt leplik kasvukoha mulla suhtes, on see siiski tarvis hoolikalt ette valmistada, kuna nad jäävad samale kasvukohale aastateks. Oluline on umbrohujuurte eemaldamine, samuti mulla viljakuse ja niiskusrežiimi parandamine. Eriti oluline on drenaaž, kuna siberi võhumõõk talub kerget kevadist üleujutust kuid pikemaajaliselt vee alla jäädes ta hukkub. Mullaviljakuse parandamiseks võib sellesse ohtralt kaevata hästi kõdunenud komposti ja kõdusõnnikut.

Istutamisel jäetakse vahekauguseks 50-60 cm ja risoomi ei jäeta mulla pinnale nagu aediiriste korral.

Siberi võhumõõgad taluvad hästi multši, mis asetatakse kohe pärast istutamist. Materjaliks sobivad kerged ja õhulised materjalid nagu turvas, männiokkad, muruhake, saepuru.

Siberi võhumõõga sordid ei ole eriti nõudlikud väetamise suhtes. Kui istutuskoht on enne istutamist korralikult ette valmistatud, ei ole esimestel aastatel pärast istutamist otstarbekas taimi väetada. Noored taimed on üleväetamise suhtes tundlikud. Täisväetistega on otstarbekas väetada siberi võhumõõga taimi, mis on kaua aega ühel kohal kasvanud. Väetamisel tuleb jälgida, et kuiva väetist ei satuks lehtedele ega nende vahele.

Normaalsete sademete ja multšitud pinnase korral ei vaja siberi iiriste sordid lisakastmist. Kastmine tuleb ette võtta vaid pikemate põuaperioodide ajal ning kuivama kippuvate liivmuldade korral. kastmisel tuleb jälgida, et vesi jõuaks suhteliselt sügavale. Kerge, pindmine kastmine teeb taimedele pihem halba kui head.

Siberi võhumõõka ja ta sorte paljundatakse puhmiku jagamisega. Seda viiakse läbi varakevadel enne kasvu algust ja augusti lõpu alguses, mil risoomidest pole veel arenenud uusi juuri. Jagamiseks kaevatakse puhmikud üles ja tükeldatakse väiksemateks osadeks. Selleks võib kasutada nuga, labidat või kahte aiaharki. Parimad noored istikud on need, millele on jäetud 2-3 lehtede kogumikku ja terveid juuri. Jagamisel ei või siberi võhumõõga istikuid kuivatada vaid säilitada neid asetatuna juuripidi niiskesse materjali (nt turvas) või istutada peenrasse.

Kasvuaegsetest hooldustöödest olulisemad on umbrohtude tõrje, äraõitsenud õite ja õievarte äralõikamine ja hilissügisene lehtede mahalõikamine.

Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus)

Eesti loodusest võib leida kollast võhumõõka just veekogude kallastelt. Teda peetakse üheks kaunimaks Eesti looduses kasvavaks ilutaimeks. Aias kasvatamiseks vajab kollane võhumõõk toitaineterikast, huumusrikast savimulda. Tagasihoidliku viljakusega mullas kollane võhumõõk eriti ei õitse. Ta on kõrgekasvuline taim. Õitsedes võib saavutada kõrguseks üle meetri. Ta levib suhteliselt aeglaselt risoomide abil. Team lehed on kaunid kogu suve, nad on kaarduvad, umbes 3 cm laiused ja 50-90 cm pikkused. Õielehed on kollased. Kollane võhumõõk õitseb juunid ja juulis. Aretatud on ka mitmeid sorte.

Kämpferi iiris (Iris ensata)

Kämpferi iiris on pärit Kagu-Aasiast ja Jaapanist. Ta kasvab 50-80 cm kõrguseks, lehed on tuhmid ja tugeva kesksoonega. Suured õied (läbimõõdult 10-30 cm) tunduvad lühikeste, püstiste kroonlehtede tõttu lamedatena. Kämpferi iiris kasvab paremini kasvukohas, kus kevadel ja kevadsuvel on niiske ning suve teisel poolel ja sügisel on kuiv. Kahjuks on Kämpferi iiriste sordid Eestis külmaõrnad. Nad ei talvitu hästi ka hoolikalt asetatud talvekatte all, isegi sooja talve korral. Kuna nad vajavad kasvatamisel erinõudeid sobivad nad paremini kasutada sügavamates nõudes või talveaias. Sellisel juhul on võimalikreguleerida mulla niiskust, lähtudes taime vajadustest. kämpferi iirised vajavad nõrgalt happelist (pH 5,5-6,5) ja väga viljakat mulda. Vaatamata sellele, et neile kevadel meeldib kasvada liigniiskes mullas, suisa vees, peaks substraat , millesse taimed istutatakse, olema suhteliselt hea drenažiga, et suve teisel poolel luua neile kuivad tingimused. Selliseid, anumates kasvavaid taimi saab talvel hoida jahedamates ruumides.

Harilik võrkiiris (Iridodictyum reticulatum)

Harilik võrkiirise õied kasvavad 10-15 cm kõrguseks, ilmuvad taimele aprillis. Õitsemise ajal kasvavad taimele ka 2-4 jäika neljakandilist lehte, mis pärast õitsemist pikenevad 30 cm-ni. Harilik võrkiiris kasvab hästi päikeselisel ja kergel, vett hästi läbilaskval, neutraalsel kuni nõrgalt aluselisel mullal. Harilik võrkiiris paljuneb nii vegetatiivselt kui ka seemnetega. Seemnetega paljundatud taimed hakkavad esmakordselt õitsema 5. aastal pärast külvi. Harilikku võrkiirist on otstarbekas jagada iga 3-4 aasta järel, et sibulad ei jääks sibulakogumikku liialt tihedalt. Sibulad istutatakse sügisel 5 cm vahega ja 5-10cm sügavusele (oleneb sibula suurusest).

 

Joonis 8. Harilik võrkiiris (Uurman, 2009)

Tutvu allpoololeva veebilehega. http://www.britishirissociety.org.uk/index.html