Lillepeenarde hooldamisel tehakse peamiselt järgmisi töid:
- kastmine,
- väetamine,
- kobestamine,
- umbrohtude tõrje,
- toestamine,
- äraõitsenud õite, õisikute ning inetute taimeosade äralõikamine,
- taimede noorendamine,
- taimede piiramine,
- taimede asendamine,
- kahjustajate tõrje,
- multši uuendamine,
- peenraserva lõikamine,
- lillesibulate ülesvõtmine,
- taimede talveks ettevalmistamine.
Kastmine võetakse ette vastavalt vajadusele. Eriti vajavad kastmist suvelilled, samuti püsililled kuumadel suvepäevadel ja põuaperioodil. Pärast taimede istutamist ei tohiks taimed juurdumise perioodil niiskusepuudusesse jääda. See halvendab oluliselt taimede juurdumist, pikemaajalises kuivuses võivad istutatud taimed kuivada ja seeläbi hävida. Hästi juurdunud taimed vajavad vähem kastmist, sest nad on võimelised juurtega mullast paremini vett omastama. Samas tuleks taimi siiski vastavalt vajadusele kasta, eriti põuaperioodidel. Kastmine teostatakse õhtupoolikul. Tasuks kinni pidada reeglist – vähemate kastmiskordadega antakse rohkem vett. Tihedam ja vähesema veekogusega kastmine põhjustab taimedel suhteliselt pinnapealse juurestiku arengu, mis on põuakartlik. Kastmisel tuleb jälgida, et vesi satuks sügavamale, kui mulla pealmine, 5cm tüsedune kiht. Vesi peab sattuma põhilisse juurte piirkonda, vähemalt 15-20 cm sügavusse.
Arvestama peaks ka asjaoluga, et kasvuperioodil vajavad taimed oluliselt rohkem vett, kui sügisel, kasvuperioodi lõpul, mil esineb rohkem sademeid ja temperatuurid on madalamad. Kastmisvajadust määrab ka mulla tüüp. Kerged, liivmullad hoiavad niiskust halvemini kui rasked, savirikkad mullad. Kergete, liivmuldade korral tuleb kasta rohkem, raskete, savirikaste muldade korral aga vähem.
Väetamiseks võib kasutada nii tahkeid kui ka vedelaid mineraalväetisi. Samuti sobib lilletaimede väetamiseks kompost. Mineraalseid väetisi kasutatakse üldjuhul kevadel ja suvel, komposti aga sügisel või kevadel. Väetamine sõltub taksonitest, mis peenras kasvavad.
Suvelilled kasvavad ja õitsevad intensiivselt kogu hooaja. Seetõttu vajavad nad rohkem toitaineid. Suvelilli hakatakse väetama 3-4 nädalat pärast kasvukohale istutamist. Väetamisel võib kasutada spetsiaalset või universaalset kompleksväetist, mida antakse keskmiselt kord kuus. Väetislahuste kasutamisel antakse väetisi olenevalt väetisest 2-4 korda kuus. Suvelillede väetamine lõpetatakse septembris.
Püsilillede väetamine sõltub eelkõige taksoni nõuetest. Komposti regulaarselt kasutamisel ei ole üldjuhul tarvis kasvuaegset väetamist teha. Toitainetevaest mulda nõudvad taimed (nt nõeljalehine leeklill, merikann jms) ei vaja üldse väetamist. Püsikute väetamiseks võib kasutada samu väetiseid, mis suvikute väetamisel.
Esimesena väetatakse kevadisi sibullilli. Lämmastikurohke kompleksväetis antakse siis, kui sibullillede leheotsad on ca 5 cm ulatuses mullast välja kasvanud. See väetamine annab taimedele jõudu kasvuks ja õitsemiseks. Järgmine väetamine tehakse ca 4 nädalat hiljem. Suvel antakse väetisi kord kuus. Viimane väetamine tehakse lämmastikuvaese kompleksväetisega (sügisväetisega). Nn sügisväetist antakse augusti lõpus või septembri alguses. See aitab taimedel valmistuda talvitumiseks ning paremini talvituda.
Väetiste kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et tahke väetisega antakse korraga rohkem toitaineid ning väetisi anatkse seetõttu harvemini. Väetislahuste kasutamisel antakse väetamiskorraga vähem toitaineid, mitõttu väetamist tuleb läbi viia tihedamalt. Väetislahused mõjuvad kiiremini, tahked väetised aeglasemalt. Tahkete väetiste kasutamisel tuleb väetis raputada ümber taimede ning kobestada mulda. Lahuste kasutamisel kastetakse see mulda. Igasuguste väetiste kasutamisel tuleb jälgida, et see ei satuks taimede lehtedele. See võib tekitada taimele väetisepõletuse. Samuti ei lisata väetist kuiva mulda. Kuiva mulla korral kastetakse enne väetamist. Kuivas mullas väetis ei toimi, samuti võivad juured saada väetisepõletuse.
Multšitud peenra väetamisel eemaldatakse multš enne väetise lisamist taimede ümbert. Seejärel raputatakse väetis ringina taimede ümber ning kobestatakse mulda. Seejärel pannakse multšimaterjal tagasi. Pannes väetise multšikihile, tekivad väetise lahustudes, kokkupuutes hapnikuga keemilised reakstioonid. Nende reakstioonide tagajärjel osa väetisega antud toitainetest muutub taimele kättesaamatuks ja lendub. Samuti võtab oluliselt kauem aega multšilt toitainete liikumine mulda, taimede juurete piirkonda.
Kobestamine aitab ära hoida umbrohtude kasvu ja levikut, samuti mullakooriku teket. Kobestamise käigus muutub muld õhurikkamaks ja taimede juured ei jää õhupuudusesse. Samuti hoiab hästi kobestatud muld vett paremini. Kobestamine tasuks ette võtta kord nädalas, päikeselise ilmaga. Sellisel juhul ei ole tarvis rohida, kuna kobestamisel hävivad tärganud umbrohud. Kobestamiseks kasutatakse käpp-kobestit. Efektiivsemad ja tervist säästvad on pika varrega käpp-kobestid.
Kui kobestamist nii tihti ei tehta, tuleb ette võtta rohimine. Umbrohtusid saab efektiivsemalt eemaldada siis, kui muld on eelnevalt läbi kobestatud. Nii tõmmatakse umbrohtude juured mullast välja. Sügavale tungiva ja tugeva juurestikuga umbrohtude (nt võilill, ohakad, ka naat, orashein) eemaldamiseks võib kasutada istutuskühvlit või spetsiaalset tööriista. Tõmmates umbrohtudelt maapealse osa, jäävad juured mulda ning rohimine tuleb õige pea uuesti ette võtta.
Kui taimede puhmad on umbrohtudest läbi kasvanud, on viimaste eemaldamine võimatu. Sellisel juhul tuleb kogu taim välja kaevata ning umbrohust puhastada. Umbrohust puhastatud taime võib koheselt kasvukohale tagasi istutada. Sellele järgneb loomulikult korralik kastmine ja edaspidine taime jälgimine.
Vitstest toestus ronivatele taimedele
Toestamine on töö, mida tehakse kõrgekasvuliste, raskete õitega püsikute ning “ronivate” suvikute korral. Toestamist vajavad püsikutest nt aed-kukekannus, valgeõieline pojeng jt, suvikutest aga nt lõhnav lillhernes, tiivuline tunbergia, õisuba, kare tilkviljak jt. “Ronivate” suvikute toed paigutatakse peenrale juba enne taimede istutamist või seemnete külvi. Püsikute korral võetakse toestamine ette siis, kui taim on kasvanud vähemalt 1/3 oma kõrgusest. Nii varjavad taimed oma edaspidise kasvuga toed ning need ei paista hiljem taimede alt välja. Toestamiseks kasutatakse metallist spetsiaalseid tugesid, pambuskeppe, oksi või okstest punutud karkasse, suvikutele ka spetsiaalseid puidust ehitatud karkasse.
Äraõitsenud õisi, õisikuid ja inetuid taimeosi lõigatakse ära kogu kasvuperioodi jooksul. Äraõitsenud õite ja õisikute äralõikamine pikendab lillede, eriti suvelillede õitsemist. Jättes õitsenud õied ja õisikud lõikamata, hakkavad taimel arenema ja kasvama seemned, misjärel paljud suvelilled (üheaastased) lõpetavad oma elutegevuse. Samuti väheneb sellisel juhul püsikute dekoratiivsus. Väheneda võib ka talvitumiskindlus. Sibullilled ei pruugi sellisel juhul järgmisel aastal õitseda, sest taim on suunanud jõu ja toitained seemnete kasvatamisse.
Taimede noorendamist vajavad eelkõige vanad püsililled, kui nende õitsemine on oluliselt vähenenud ja dekoratiivsus kahanenud. Noorendamiseks kaevatakse taimed üles ning jagatakse väiksemateks osadeks. Jagatud taimeosad võib kohe peenrale tagasi istutada.
Püsikute noorendamise aja valik sõltub õitsemise ajast. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid püsikuid noorendatakse sügisel (augusti lõpus-septembri alguses), suve teisel poolel ja sügisel õitsevaid püsikuid noorendatakse varakevadel (aprillis-mais). Sügisel noorendatakse (jagatakse) nt priimulaid, nõeljalehist leeklille, kirjulehist kopsurohtu, harilikku karukella, harilikku murtudsüdant, pojenge jt. Varakevadel noorendatakse nt Arendsi astilbet, karpaadi kellukat, aed-kukekannust, kurerehasid, helmikpööriseid, hostasid, bergeeniaid, kobarpead, siilkübaraid, aediiriseid jt. Olenevalt püsiku elueast noorendatakse neid keskmiselt 3-10 aasta järel. Nt 3-5 aasta järel noorendatakse helmikpööriseid, tiarelle, 10 aasta järel aga hostasid, nartsisse jt. Jagamisest loe pikemalt siit.
Lisalugemiseks:
Piiramine tuleb ette võtta võsudega levivate püsikute korral. Võsudega levivad püsikud on võimelised kasvama teiste taimede sisse, varjutama ja neid enda alla matma. Selliselt levivad nt kuningakepp, Schmidti puju, kassiurb-puju, südajas makleia, harilik füüsal, pärl-hõbeleht, maikelluke, mitmeõieline kuutõverohi, täpiline metsvits jt. Piiramist vajavad ka kiirekasvulised pinnakatte- ja padjandtaimed, nt nõeljalehine leeklill, väike igihali, siberi valdsteinia, roomav akakapsas, täpiline iminõges, roomav metsvits, maajalg jt. Kasvu piiramiseks kaevatakse oma kasvukohast väljapoole kasvavad taimeosad välja. Piiramist tehakse vastavalt vajadusele, kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Parim taimede piiramise aeg on varakevad ja sügis.
Taimede asendamine tuleb hooldustööna teha juhul kui mõnel põhjusel on taim hävinud. Enamasti hävivad taimed kas külmakahjustuse, talvekahjustuse, kahjuri- või haigusekahjustuse, kuivamise, mittejuurdumise tagajärjel. Asendamist tehakse enam kevadel, mil on ilmnenud talve jooksul hävinud taimed. Hävinud taim kaevatakse välja. Asendamiseks valitakse sama takson (sama liik ja sort) või selle puudumisel sarnane takson, mis sobib antud kasvukohatingimustesse ja taimekooslusesse. Istutamisel lisatakse istutusauku uut mulda, sest vanas mullas olevad juureeritised takistavad uue, sama liigi taime juurdumist. Muus osas istutamine, rajamisel tehtavast istutusest ei erine. Asendamist võib teha suvel ja sügisel või ka suvel. Asendamise aeg valitakse vajadusest lähtuvalt, kui on ilmnenud mõne taime hävimine või eemaldamise vajadus (nt haiguse kahjustuse põhjusel).
Kahjustajate tõrjet tehakse vastavalt vajadusele. Kuna lilletaimed õitsevad ning õitsvaid taimi on keeruline keemiliste preparaatidega pritsida (see kahjustab õisi külastavaid mesilasi, kimalasi jt), kasutatakse pigem lillepeenardes mehaanilist tõrjet. Mehaanilise tõrje käigus korjatakse taimedelt kahjureid (nt liiliakukk, teod jt), kogutakse haigustunnustega lehti ja varsi (nt jahukaste, hahkhallitus). Tugevamate kahjustuste korral võib siiski keemilisi preperaate kasutada, kuid nende doseerimisel tuleb kindlasti lähtuda pakendil märgitud juhistest. Pritismisel tuleb kindlasti jälgida ka ohutusnõudeid ja kasutada isikukaitsevahendeid. Samuti võib tugevalt kahjustatud taimed peenrast välja kaevata ning hävitada. Kindlasti ei tohiks kahjustajatega taimi panna komposti. Kahjurid ega haigustekitajad komposteerimise käigus ei hävine.
Lisalugemiseks
Multši uuendamine tuleb teha juhul, kui peenras on multši kasutatud. Enam vajavad uuendamist orgaanilised multšid, nagu männipuukoor, hakkepuit jms. Orgaanilisi multše tuleb uuendada, kuna mullaorganismid neid lagundavad. Multši uuendtatakse vastavalt vajadusele, kas igal aastal või üle aasta.
Mineraalse multši kasutamisel (nt dekoratiivsed kivid) pannakse multšikihi alla, enne taimede istutamist peenravaip või muu, vett läbilaskev pinnakattekangas. See tagab olukorra, kus hooldamise käigus multšimaterjal ei segune mullaga. Paraku niiskuse ja päikese tõttu muutuvad dekoratiivsed kivid inetuks. Siis vajab multšimaterjal puhastamist ja pesemist. Eriti vajavad pesemist lumivalged, multšina, pinnakattena kasutatavad kivid. Kive pestakse harja ja pesuvahendiga.
Et peenar oleks korrektse ja hästi hooldatud välimusega, on tarvis peenraserva lõigata. Eriti vajavad serva lõikust peenrad, mis paiknevad murus ja millele pole paigaldatud spetsiaalset serva (nt metall, puit). Peenra serva esimene lõikamine tehakse kevadel esimese üldise hooldusega (kobestamine, umbrohtude eemaldamine, väetamine). Serva lõikamiseks kasutatakse spetsiaalset peenraserva lõikurit, mida nimetatakse poolkuurauaks või sirge servaga labidat. Kasutada võib ka mootoriga töötavat servalõikurit, kuid selle töö tulemus pole kuigi hea. Tihti tuleb masinaga tehtud töö käsitsi, poolkuurauda või labidat kasutades üle teha.
Peenra serva lõikamine poolkuurauaga. http://cdn.gardena.com/dimage.axd/productLarge/ga450-0112/600×400/sirged-servad-789cea83.jpg
Serva lõikamisel poolkuurauaga surutakse tööriista lõiketera peenra servas 90 kraadise nurga all (otse alla suunatuna) mulda. Äralõigatav osa pööratakse tükina peenrale, mis hiljem purustatakse. Mullast välja tulnud umbrohud ja ka nende juured eemaldatatakse. Pärast serva lõikamist, mullatükkide purustamist ja umbrohtude eemaldamist tasanadatakse ülestõstetud mullaosa üle kogu peenra nii, et peenra servale ei jääks valli. Kogu peenra pind peab olma sama tasapinnaga. Korrektne serv on peenra poolt 45 kraadise nurga all ja muru poolt 90 kraadise nurga all. Korrektse serva hoidmiseks piisab kui seda lõigatakse kord kuus.
Lillesibulate ülesvõtmine on vajalik mitmel juhul. Lillede sibulaid võetakse üles siis kui sibulakogumikud on suured, tihedad ja õisi tekib vähe (nt nartsissid, lumikelluksesed jt). Sellisel juhul võetakse sibulad üles pärast lehtede kolletumist (juuli), tahendatakse, jagatakse laiali ning istutatakse augustikuus kasvukohale tagasi.
Uudsete tulbisortide õitsemist parandab sibulate suvine ülesvõtmine ja kuivatamine. Tulpide sibulad kaevatakse suvel üles pärast lehtede kolletumist – juulis, hilisemate sortide korral isegi augusti alguses. Ülesvõetud sibulad tahendatakse ja puhastatakse. Haigustest tabandunud sibulad eemaldatakse. Pärast puhastamist paigutatakse sibulad päikese eest varjatud, kuid õhurikkasse kohta. Septembris istutatakse tulpide sibulad kasvuohale tagasi.
Külmaõrnade sibullillede mugulsibulad (gladiool), mugulad (daalia), risoomid (kanna) võetakse üles pärast sügiseste öökülmade saabumist, septembris, mõnel aastal ka oktoobris. Enne mugulsibulate, mugulate risoomide üleskaevamist lõigatakse taimede varred ligikaudu 20 cm kõrguselt (maapinnalt) tagasi. Pärast üleskaevamist tahendatakse puhastatakse mullast ja tahendatakse mugulsibulad, mugulad, kannad. Daaliate mugulad võiks tahendamiseks pöörata vartele. Daaliate varred on õõnsad ning selliselt mugulaid hoides valgub vartes olev vesi välja, mis mugulatesse sattudes võib tekitada mädanikke. Pärast tahendamist mugulad, risoomid, jagatakse, pannakse kastidesse ning viiakse säilitusruumi. Jagamise võib teha ka kevadel. Pikemalt saab daaliate, gladioolide, kannade säilitamisest lugeda siit.
Taimede talveks ettevalmistamine algab sügisel pärast tugevamate öökülmade saabumist. Maapinnalt lõigatakse kõikide taksonite varred, mis ei ole pooligihaljad (nt helmikpööris) ega igihaljad (nt nõeljalehine-leeklill). Mõningal juhul soovitatakse varred tagasi lõigata alles kevadel. Nii koguvad taimed peenral paremini lund kuid taimeosade all talvituvad kahjustajad väga hästi. Samuti tuleb sellisel juhul varte tagasilõikamisega tegeleda varakevadel, enne taimede kasvama hakkamist. Kui taimed on juba kasvama hakanud, on keeruline vanu osi, uusi vigastamata, ära lõigata.
Igihaljad taimed (nt nõeljalehine leeklill, väike igihali, mägisibul) võib sügisel, kui maapind on paari sentimeetri ulatuses külmunud, katta talvekattega. Talvekate varjutab igihaljaid taimi. Nii kaitseme neid kevadise päikesepõletuse eest. Sellist talvekatet vajavad eelkõige need igihaljad püsikud, kes kasvavad päikeselisel kasvukohal. Talvekatteks sobib kasutada kuuseoksi, freesturvast, puulehti, varjutuskangast, talvekangast. Talvekattematerjal peab olema kuiv ning paigutatud taimedele nii, et need ei jääks õhupuudusesse. Õhupuuduses hakkavad arenema seenhaigused. Katteloor talvekatteks ei sobi, sest selle all taimed kuumenevad üle.
Suvelillepeenrast eemaldatatakse sügisel, pärast tugevate öökülmade saabumist, kõik taimed, vajadusel lisatakse komposti või mineraalväetiseid, mis mulda kaevatakse. Läbikaevatuna jäetakse suvelillepeenar kevadet ootama.
