Tutvu õppematerjalidega:

• istutusalade rajamine
• istutusalade hooldamine

Koosta tabel kümne erineva põõsa lõikamise kohta.

Näide

Eestikeelne nimi	Ladinakeelne nimi	Õitsemise aeg	Lõikamise aeg	Tagasilõigatava osa pikkus
värdforsüütia	Forsythia x intermedia	aprill, mai	kevadel, pärast õitsemist	1/3-1/2 oksa pikkusest
...	...	...	...	...

Töö esita blogipostitusena hiljemalt 19. aprillil 2015. 

Istutusalal tehtavad tööd on sarnased lillepeenardel tehtavate töödega. Erinevus seisneb istutusaladel kasvavate puittaimede hooldamises. Hooldustöödest tuleb istutusalal peamiselt teha kobestamist, väetamist, multši uuendamist, kastmist (vastavalt vajadusele), lõikustöid, toestamist, talvekatete panemist ja eemaldamist.

Kevadel, pärast lume sulamist ja maapinna tahenemist algab istutusala hooldamine talvekatete eemaldamise ja maapinna puhastamisega talve jooksul kogunenud prahist (lehed, oksad jms). Järgneb puude ja põõsaste lõikamine.

Puittaimede lõikamine

Ilupuude ja –põõsaste lõikamise aja valik sõltub nende õitsemise ajast. Varakevadel lõigatakse põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikamist kasvanud sama aasta okstel. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Varakevadel lõigatakse nt jaapani enelat, puis- ja aedhortensiat, kibuvitsa, kikkapuid, kontpuid, leedrit, suurt läätspuud, lodjap-põisenelat, põõsasmaranat, sarapuud. Samuti lõigatakse varakevadel viljapuid – õuna-  ja pirnipuid, kirsi- ja ploomipuid. Pärast õitsemist (kevadel ja suvel) lõigatakse põõsaid, kes õitsevad eelmise aasta okstel (nt forsüütia, deutsia, tara- ja tuhkurenelas, kuslapuu, harilik ja ungari sirel, ebajasmiin, veigela, võnk-pärgenelas, viirpuu). Sügiseks kasvavad neile tugevad oksad, millel arenevad uued õiepungad, mis järgmise aasta kevadel ja suvel puhkevad.

Puittaimede hooldamisel eristatakse mitmeid lõikevõtteid.

Kärpimisel lõigatakse oksi tagasi. Kärpimine muudab põõsa võra kuju ja suurust. Samuti soodustab kärpimine okste harunemist ja võra tihedamaks kasvamist. Kärpimisel jälgitakse, et lõige saaks tehtud tugeva punga pealt, mis on suunaga soovitud suunas. Lõige tehakse veidi viltu, punga lähedusest nii, et allesjäänud punga ei vigastata.

Harvenduslõikuse käigus lõigatakse võrast välja oksi, mis on vanad, nõrga elujõuga või ristuvad ning kasvavad võrasse. Harvenduslõikust võib teha igal aastal.

Sanitaarlõikusega lõigatakse välja haiged, kuivanud ja murdunud ning külmakahjustusega oksad. Põõsastel lõigatakse sanitaarlõikuse käigus välja ka valede lõikevõtete kasutamise tagajärjel tekkinud tüükad.

Noorenduslõikust tehakse harvem. Noorenduslõikuse käigus lõigatakse tagasi vanad oksad. Noorendamine toimub järk-järguliselt – esimesel aastal lõigatakse tagasi 2/3 vanadest okstest. Järgmisel aastal lõigatakse tagasi need oksad, mis eelmisel aastal tugevalt lõikamata jäid. Noorenduslõikust võib teha ka ühe korraga. Sellisel juhul lõigatakse tagasi kõik oksad. Noorenduslõikuse käigus toimub taime n-ö noorendamine.

Kärpimisel ja väiksemate okste lõikamisel kasutatakse tavalisi oksakäärie. Jämedamate okste lõikamiseks kasutatakse selleks ettenähtud oksakääre (nt hammasülekandega) või oksasaage. Vormilõikusel võib kasutada hekikääre.

Väetamine

Esimesena väetatakse sibullilli nende tärkamise ajal. Väetisena kasutatakse lämmastikurikast kompleksväetist või komposti. Väetis raputatakse tärganud sibullillede vahele. Jälgi, et väetis ei satuks lehtedele. See põhjustab lehtedele väetisepõletust.

Väetisi lisatakse mulda kasvuperioodi esimesel poolel vastavalt vajadusele. Kui istutusalale on lisatud iga-aastaselt komposti, pole kasvuaegne väetamine üldjuhul vajalik. Kui väetamine vajalikuks osutub, võib selleks kasvu ajal kasutada mineraalseid kompleksväetisi või väetiselahuseid. Väetada tasuks õhtupoolikul, sest siis on temperatuurid madalamad ja taimed omastavad toitaineid paremini. Muld peab olema enne väetamist kindlasti niiske. Niiskest mullast omastavad taimed toitaineid paremini ning väetamisega ei põhjustata juurtele põletust.

Väetamiskordade arv sõltub väetatavatest taimedest, nende vajadustest, samuti mulla viljakusest ja ilmastikust. Vihmaste ilmadega uhutakse osa toitaineid mullast välja ning väetamist tuleb korrata. Väetamine tasuks lõpetada augusti alguses, mis loob taimedele võimalused hakata ettevalmistama talvitumiseks. Augusti teises pooles võib talvituse parandamiseks anda veel mõnda lämmastikuvaest sügisväetist.

Multši uuendamine 

Maa täieliku tahenemise järel (mai lõpp-juuni algus) uuendatakse vastavalt vajadusele multš. Multši uuendamine võetakse ette juhul kui see on lagunenud ja/ või mullaga segunenud. Multši uuendamist tehakse vastavalt vajadusele – 2-3 aasta järel. Mineraalset multši tuleb harvem uuendada. Iga-aastaselt võib teha dekoratiivsete kivide (nt valged, multšina kasutatavad kivid) pesemist.

Kastmine

Kogu kasvuperioodi jooksul tuleb järgida mulla niiskust. Põuaperioodidel kasta niiskusnõudlikumaid ja kevadel ning suvel istutatud taimi. Kastmine tasuks võta ette õhtupoolikul kui temperatuur on langenud. Kastmiseks kasutatakse eelsoojendatud vett. Kastmiskordasid olgu vähem kuid korraga anda vett rohkesti, et see satuks taimede juurte piirkonda. Rohkem vajavad vett puittaimed, vähem rohttaimed. Kuival kasvukohal kasvavad taimed vajavad kastmist ainult erandkorras, pikemate põuaperioodide korral.

Muud hooldustööd

Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul eemaldatakse lillede äraõitsenud õisi ja õisikuid. See pikendab taimede õitsemist. Vajadusel (nt tuuliste ilmade korral) toestakse lamanduma kippuvaid taimi (nt püsililli). Esialgu, istutusjärgsel paaril aastal kipuvad püsililled lamanduma, sest nad pole veel kasvatanud piisavalt suurt puhmikut, et üksteist toetada. Toestamist vajavad pojengid, kukekannused, aga ka heleeniumid, kõrgekasvulised päevakübarad, aeddaaliad jt. Toestusena võib kasutada spetsiaalseid metallist toestusrõngaid, aga ka pambuskeppe või okstest punutud toestusi. Toed paigutatakse kui taimed on kasvanud vähemalt 1/3 oma tegelikust kõrgusest. Sellisel juhul kasvavad taimed tugedest üle ning varjavad need oma lehtede ja vartega.

Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul tuleb tegeleda taimede jälgimisega ja vajadusel taimekaitsetöödega. Samuti on tarvis kogu vegetatsiooniperioodi jooksul istutusala pinda kobestada (kui pole mutšitud) ja umbrohud eemaldada. Umbrohtude levikut ja suuremat rohimist aitab vältida iganädalane kobestamine. Kobestamist võiks teha sooja, päikesepaistelise ilmaga. Sellisel juhul hävivad kobestamise käigus mullast väljatõmmatud umbrohud. Kindlasti tuleb istutusalalt eemaldada kõik juurumbrohtude osad (nt orashein, ohakas, võilill). Servalõikust tuleb teha vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kuus.

Sibullillede (nt nartsiss, lumikelluke jt) lehed lõigatakse maha alles pärast nende kolletumist. Lehtedes toimub fotosüntees ja taim kogub sibulasse toitaineid, et uuel hooajal õitseda.

Uuemate tulbisortide sibulaid tasuks üles võtta igal aastal, suvel pärast lehtede ja varte kuivamist. Sibulad kaevatakse üles, puhastatakse ja pannakse päikese eest varjatud kohta tahenema. Kuvanud sibulad istutatakse tagasi augusti teises pooles või septembris. Nartsisside, lumikellukeste jt külmakindlate sibullillede sibulad tuleb üles võtta vaid juhul kui sibulakogumikud on kasvanud tihedaks ja õitsevad vähe. Ülesvõtmine toimub pärast lehtede kolletumist ja kuivamist. Sibulakogumikud kaevatakse üles ja jagatakse. Sibulad võib kasvukohale kohe tagasi istutada või siis tahendada ning seejärel istutada. Sibullillede sibulad võid istutada sibulakorvidega, eriti tulbid, mida mügrid kahjustavad. Nartsisside sibulaid pole tarvis korvidega istutada, sest need on mügridele mürgised.

Iga 3-10 aasta järel (sõltub püsikust) tuleb ette võtta püsilillede noorendamine. Selleks viiakse läbi jagamine.

Taimede ettevalmistamine talvitumiseks

Sügisel, esimeste külmade saabudes (septembris) tuleb üles võtta külmaõrnade püsilillede mugulad, sibulad, mugul-sibulad (nt daalia, kanna, mugulbegoonia, gladiool jt). Esimese külmakahjustuse järel lõigatakse maha varred ja lehed. Alles jäetakse ca 20cm pikkused tüükad. Seejärel kaevatakse taimed üles, puhastatakse üleliigsest mullast ning viiakse jahedasse ruumi mõneks päevaks tahenema. Tahenemise järel toimub lõplik puhastamine, jagamine ja säilitamisruumi panek.

Sügisel, pärast tugevate külmade saabumist lõigatakse maha püsilillede varred ja lehed. Maapealseid osi ei lõigata igihaljastel püsikutel (nt mägisibul, nõeljalehine-leeklill, igihali, liivatee, bergeenia jt). Sügisel ei lõigata ka helmikpööriste ja tiarellide lehti. Need jäävad taimedele talveks. Vanad, inetuks muutunud lehed võib neil ära lõigata kevad-suvel, kui taimedele on kasvanud uued, noored lehed.

Talvekatete panemine sõltub istutusalal kasvavatest taimedest, samuti istutusala kohast. Päikesele avatud istutusalal kasvavatele okaspuudele tuleb talvekatte (varjutuskanga) panemiseks teha vastav karkass. Selleks lüüakse oktoobris-novembris (tugevamate külmade saabudes) okaspuude ümber puidust vaiad, millele lume tulekul pannakse varjutuskangas. See kaitseb okaspuid kevadise päikesepõletuse eest. Samuti võib kevadise päikesepõletuse vältimiseks panna kuuseoksad igihaljastele pinnakattepüsikutele, kes kasvavad päikeselises kasvukohas (nt nõeljalehine leeklill, liivateed jt). Püsikutele pannakse talvekate kui maapind on u 1-2cm sügavuselt külmunud. Peale kuuseokste võib talvekattematerjalina kasutada freesturvast, puulehti. Katteks kasutatav materjal peab olema kuiv ja õhku läbilaskev.

Istutusala võib rajada nii päikeselisse kui ka täiesti varjulisse kohta, kuivale ja liigniiskele mullale. Kasvukohast ja selle tingimustest sõltub taimede valik. Ettevalmistamine aga ei erine kuigi palju lillepeenarde ettevalmistamisest.

 Ettevalmistamine

Kui taimmaterjal on plaanis istutada kevadel, tasuks istutusala rajamisega algust teha sügisel, et muld kevadeks vajuks. Kui aga istutamine toimub sügisel, võib ettevalmistustöid teha ka kevadel.

Maa ettevalmistamisel viiakse läbi ala piirjoonte mahamärkimine (plaanilt), umbrohutõrje, kaevamine. Mahamärkimiseks võib kasutada aiavoolikut, grilltikke, liiva vms. Umbrohutõrjeks võib kasutada vastavaid herbitsiide. Samuti võib umbrohu koos juurtega kaevamise käigus eraldada. Maa tuleb läbi kaevata kahe labidalehe sügavuselt, et muld oleks kohev, õhusrikas ja hea veeläbilaskvusega. Maa kaevatakse sügavamalt läbi, kuna istutusalale planeeritud puittaimede juured kasvavad sügavamale kui rohttaimede juured. Kui muld on toitainetevaene, võib kaevamise käigus lisada toitaineterikast mulda, komposti või kõdusõnnikut. Toitainete rikka aine lisamine sõltub ka taimedest, mida plaanitakse istutusalale istutada. Toitainetevaest mulda nõudvate taimede korral ei ole otstarbekas komposti ega kõdusõnnikut kasutada. Suuremate istutusalade korral võib maapinna ettevalmistamisel kasutada masinaid (nt mullafreesi). Mullafreesi kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et mullas paiknevad kivid takistavad töötamist ning võivad põhjustada masina purunemise. Samuti tükeldab mullafrees umbrohtude (nt orashein) juured, mistõttu tegeleme justkui umbrohtude paljundamisega. Mullaharimise järel jäetakse maa seisma ja kevadet ootama.

Kui istutusala rajatakse muru asemele, eemaldatakse murukamar ja umbrohtude juured enne kaevamist. Murukamara eemaldamisel jälgi, et võimalikult vähe mulda viidaks istutusala kohalt ära. See on üldjuhul viljakas ja taimedele sobilik. Kogu eemaldatud muld tuleb asendada uuega.

Kevadel, mulla tahenedes, toimub pinnase tasandamine, vajadusel umbrohujuurte eemaldamine. Istutamise eel märgitakse plaanilt taksonite asukohad istutusalale. Samuti tähistatakse dekoratiivsete muude elementide (nt kivid, puupakud jms) asukohad. Tähistamiseks võib kasutada grilltikke, liiva vms. Istutusele eelnev mahamärkimine võimaldab veenduda, et taimede asukohad ja istutustihedus on õiged. Kui kogu istutatav taimmaterjal on olemas, võib taimed istutusalale paigutada, et asukohtade ning istutustiheduse õigsuses veenduda. Selline istutuseelne taimede kohaleasetamine annab võmaluse näha tervikpilti. Samuti on võimalik teha muudatusi, kui seda vajalikuks peetakse.

Enne taimede istutamist paigutatakse istutusalale (plaanile vastavalt) üksikud kivid. Kivid paigutatakse nii, et 2/3-1/2 kivist jääb maa sisse. Kivid tasuks asetada vähemalt 10cm tüsedusele liivaalusele. Sellisel juhul jäävad kivid liikumatult paika pikemaajaliselt.

Rohttaimede istutamine

Lilletaimi hakatakse kasvukohale istutama pärast öökülmade möödumist, mais-juunis. Kontrollitakse üle taimed. Istikute mullapall peab olema piisavalt niiske. Kui muld on läbi kuivanud, asetatakse taimed pottidega veenõusse ja lastakse seal olla nii kaua kui muld märgub (õhumullide eraldumine lõpeb).

Istutusauk kaevatakse vähemalt 1/3 võrra suurem kui on taime mullapall. Nii garanteeritakse juurte istutusauku mahtumine.

Enne istutamist eemaldatakse pott ja uuritakse taime juuri. Kui juured on terved võib neid vaidi lahti saputada, et soodustada juurdumist. Kui juured moodustavad poti põhjas ringe, on tegemist ülekasvanud istikuga. Sellise istiku paremaks juurdumiseks tuleb juured lahti harutada. Juurepalli põhja ja külgedele võib ka aiakääride või –noaga lõigata sälgud. Seegi parandab juurdumist.

Kui istutamisaugu kaevamisel selgub, et muld on kuiv, tuleb istutusaugu põhja vett valada. Taim paigutatakse istutusauku pärast vee mulda imbumist.

Taim istutatakse veidi sügavamale (0,5-1cm), kui enne kasvas. Taim paigutatakse istutusauku, muld aetakse ümber ning surutakse tugevasti kinni. Pärast istutamist moodustatakse väike nõgu taime ümber, mis on vajalik, et kastmisvesi imbuks juurte piirkonda ega valguks mööda maapinda laiali. Istutusjärgselt kastetakse. Istutamisel jälgi, et muld ei jääks taime lehtedele ega vartele. See muudab taime välimuse inetuks. Kastmisjärgselt võib mulla tasandada ja multšida.

Lillesibulad istutuatakse kolme sibula suuruse sügavusse. Kuna sibullilled kuigi rasket, savist mulda, selle liigniiskuse tõttu ei talu, võib sibula istutusaugu põhja panna u 5cm tüsedune liivakiht. Sibul pannakse liivakihi peale. Liivakiht sibula all toimib drenaažina. Liiga hilja (oktoobris, novembris) istutatud sibullilledele paigutatakse pärast istutamist mullapinnale kuuseoksi või puulehti, ka komposti. See soodustab sibulate juurdumist.

Paljasjuurseid püsililleistikuid istutatakse kas kevadel või sügisel, potitaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul.

Istutamiseks tasuks valida pilvise ilmaga päev või pärastlõuna, et vältida taimest liigset vee aurumist. Taimed istutatakse samale sügavusele, nagu ta enne potis kasvasid. Sügavamale istutades satub juurekael mulda, mis omakorda võib olla põhjuseks haiguste tekkimisele. Liigselt kõrgele istutades jääb osa juurtest mullapinnale või suisa mullast välja, mis põhjustab juurte kuivamist ning taimede hävimist.

Istutamisjärgselt jälgi mulla niiskust. Vajadusel kasta taimi, et paranada nende juurdumist.

Esimene väetamine võib toimuda 3-4 nädalat pärast istikute kasvukohale istutamist.

Kõrreliste ja sõnajalgtaimede istikute istutamine toimub analoogselt suve- ja püsilillede istutamisele.

Puittaimede istutamine

Külmakindlad taimed istutatakse sügisel ja külmaõrnemad kevadel. Okaspuid istutatakse varasügisel, augustis-septembris. Lehtpuid ja –põõsaid võib istutada sügisel. Siis juurduvad taimed paremini ja hakkavad kevadel kasvama. Kevadel istutatud taim esmalt juurdub ja seejärel alustab kasvu. Paljasjuurseid taimi on parem istutada ajal, mil nad on raagus (sügisel pärast lehtede langemist ja kevadel enne pungade puhkemist. Mullapalliga ja potis kasvavaid puittaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul.

Istutusprotsess on sarnane rohttaimede istutamisele (juurepalli niiskuse kontroll, juurepalli avamine jne). Kindlasti tuleb jälgida, et puittaimede istutatakse samale sügavusele nagu nad enne kasvasid (va poogitud roosid).  Muld vajutatakse istutusjärgselt taimede ümber kinni. Taime ümber moodustatakse mullavall, mis aitab istutusjärgselt kastmisveel juurte piirkonda sattuda.

Kuna puittaimede juured on oluliselt suuremad ja tugevama kasvuga tuleb nende istutuskoha valik läbi mõelda. Oluline on jälgida, et puid ja põõsaid ei istutatakse hoonetele, teedele, müüridele, vee- ja kanalisatsioonitrassidele, ka elektriliinidele liiga lähedale. Liialt lähedale istutatud taimede juured lõhuvad vundamenti ja teed. Põõsad võiks istutada hoonetest vähemalt 2.5 m kaugusele, puud aga 5-6 m kaugusele. Madalad põõsad on otstarbekas teest istutada 0,5 m kaugusele, kõrgemad põõsad ja ka puud kaugemale. Vee- ja kanalisatsioonitrassidest tasuks puud istutada vähemalt 2m kaugusele. Elektriliinidest võiks puud istutada vähemalt 5 m kaugusele. Muidugi sõltub puude-põõsaste kaugus hoonetest, teedest jms ka taime kasvutugevusest. Kääbuskasvulised sordid ei kasvata nii tugevaid juuri kui mittekääbuskasvulised taimed. Seega võib kääbuskasvulisi okaspuid istutada hoonetele ka lähemale.

Puu toestamine

Puu toestamine tuleb ette võtta juhul kui istutatakse suuremaid istikuid (nt kõrgus 2 m). Toestusvaiadena kasutatakse töödeldud puitvaiasid. Need kestavad kauem kui töötlemata puitvaiad. Toestusvaiasid võib kasutada olenevalt soovist ja kasvukohast (nt tuulisus) kas üks, kaks või suisa 3. Enam kasutatakse puu toestamist ühe ja kahe vaiaga. Toestusvaiad lüüakse istutusauku enne taime istutamist. Ühe toestusvaia kasutamisel lüüakse vai istutatava taime tüvest lõuna poole. Sellisel juhul varjutab toestusvai talvel ja varakevadel puu tüve. Kahe toestusvaia korral paigutatakse need istutusaugu servadesse. Üks peaks siiski jääma lõunasse. Toestusvaiade maasse löömise järel istutatakse taim. Istutamise järel toimub sidumine. Selleks kasutatakse spetsiaalset linti, köit või nööri. Sidumine tuleb teha nii tugev, et taim on fikseeritud. Samas ei tohi sidumine olla nii tugev, et vigastab tüve koort. Toestamisel tuleb jälgida ka seda, et toestusvaia tipp ei suunduks võrasse. Tuuliste ilmade korral võivad oksad vastu toestusvaia hõõrduda ning oksi vigastada. Istutusjärgsete aastate jooksul tuleb sidumiskohta jälgida, et see tüvesse sisse kasvama ei hakkaks. Põõsaid ei toestata.

Multšimine

Vajadusel kogu istutusala multšitakse 10-15 cm tüseduse multšikihiga. Taimede lähedusse pannakse õhem multši kiht (5cm). Taimedel jäetakse juurekaela ümbrus multšist täiesti vabaks, et juurekaelale mädanikke ei tekiks. Multšimine parandab mulla niiskus- ja toiterežiimi, hoiab mulla kobedana, kaitseb taimejuuri külma eest, säilitab selles niiskust, aktiviseerib mullaorganismide elutegevust ja ei lase kuuma päikesepaistelise ilmaga mullal üle kuumeneda. Multšiga antakse istutusalale ka lõplik viimistlus.

Istutusala ja murupinna vahele jäetakse umbes 15cm vaba mulla kiht, et multšimaterjal murule ei satuks ja niitmist ei taksitaks.

Istutusalaks nimetatakse ala haljasalal, kus kasvavad rohttaimed ja puittaimed. Lisaks taimedele kasutatakse istutusaladel nt kive, puupakke, skulptuure jm. Istutusalade eritüüpideks on kiviktaimla, turbapeenar ja rosaarium. Samuti võib eritüübilisteks istutusaladeks lugeda taimestatud seinu ja katuseid ning konteinereid.