Verikaalhaljastuse ülesandeks oli koostada SWOT-analüüs ronitaimedest ja moodulitest ehitatud verikaalhaljastuste kohta. Töö esitamise tähtajaks oli 21. veebruar.

Tänan kõiki, kes on töö tähtaegselt esitanud.

Tagasisideks koostasin SWOT-analüüsi kokkuvõtte teie poolt väljatoodust. Paremaks lugemiseks klõpsa pildil.

Joonis 1. Moodulitest ehitatud vertikaalhaljastuse SWOT-analüüs.

Joonis 2. Ronitaimedega rajatud vertikaalhaljastuse SWOT-analüüs.

Mõlemate vertikaalhaljastuse tüüpide kohta olete rohkelt leidnud tugevusi ja võimalusi. Nõrkusi ja ohte olete leidnud küll vähem, kuid need on eelkõige seotud taimede kasvukohanõuete, hoolduse ja Eesti klimaatiliste tingimustega. Need ongi peamised põhjused, miks nt moodulitest rajatud vertikaalhaljastust Eesti välisruumi haljastuses väga vähe kohtab, kui üldse. Samas on võimalik seda meetodit edukalt siseruumide haljastamisel kasutada. Meeldis, et lisaks nõutud ülesande tegemisele esitasite SWOT-analüüside juures ka illustreerivat materjali.

Viimaseks, õppekavajärgseks teoreetiliseks teemaks on katusehaljastus.

Tutvu õppematerjalidega ja koosta mõõtkavalised joonised (lõiked) ekstensiivse ja intensiivse katusehaljastuse kohta. Mõõtkava vali ise. Töö peab andma ülevaate kõikidest kihtidest, nende paiknemise järjekorrast ja tüsedusest. Töö vormista valgel paberil suurusega A3 või A4. Kummagi katusetüübi juurde lisa viiest taksonist koosnev taimenimekiri, mida soovitaksid nende katusehaljastuse tüüpide juures kasutada. Kui soovitad murumätast kasutada, too välja taksonid, millest mätas võiks koosneda. Mõlemad joonised võivad olla vormistatud kas samale või erinevatele paberitele. Joonised võib koostada joonestusprogrammis.

Töö esita paberkandjal aprillikuu sessioonil.

Joonis 1. Taimestatud katus.

Katusehaljastus on hoonete katustele rajatav katusekate, mida iseloomustab põhinemine substraadikihil ja taimestikul. Katusehaljastust loetakse üheks säästva haljastuse ja arhitektuuri komponendiks. Haljastatud katused on eriti populaarsed Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Täna on see hakanud ka meil üha enam populaarsust koguma. Taimestatud maakeldri katused, mis on muudetud kiviktaimlaks, pole meie jaoks küll midagi uut, sest sellist katuse taimestusviisi on kasutatud aastakümneid. Uuemad nn nähtused meie jaoks on aga kukaharjamattidega taimestatud hoonete lamekatused, samuti pole Eestis kuigi palju levinud mätaskatused, mida võib Norras märgata väga palju.

Mõistetest

Olenevalt taimkatte tüübist ja rajamise tehnoloogiast tulenevad ka erinevad (kohati sünonüümsed) nimetused ja erinev liigitus. Eestis on väga levinud mõiste „murukatus“, kuigi heintaimedest kujundatud tihedat pügatavat muru kasutatakse harva. Samuti on eesti keeles levinud mõiste „mätaskatus“, mida kasutataksegi mätastega kaetud katuste puhul. Katust, mille pinnasekihiks on kergkruus, nimetatakse „kerghuumuskatuseks“ või „kergmurukatuseks“. Üldistavalt sobib kõige paremini mõiste „haljaskatus“, mis koondab endasse kogu valdkonna. Samuti kasutatakse mõisteid „rohekatus“, „rohukatus“ ja „taimkatus“. Katusehaljastust, mis sisaldab rasketest puudest ja põõsastest, nimetatakse „katuseaiaks“. Mujal maailmas kasutatakse eesti keelde tõlgituna mõistet „roheline katus“.

Aga nüüd järjest… 

Haljaskatuseks (ka pinnas- või taimkatus) loetakse hoone katust, mis on osaliselt või täielikult kaetud taimkattega. Haljaskatuse mõiste alla loetakse ka katuseaeda, mida katkavad lisaks rohttaimedele ka  puittaimed.

Kergkruusal põhinevat haljaskatust nimetatakse kerghuumuskatuseks või ka kergmurukatuseks. Mitmesuguste kõrrelistega kaetud katuseid nimetatakse veel ka  rohu- või murukatuseks. Heintaimede mätastega kaetavate katuste kohta kasutatakse mõistet mätaskatus.

Erisuguste katusehaljastuse tüüpide kohta kasutatakse üldmõistena väljendit rohekatus kui roheline katus. Mõiste roheline katus hõlmab endas taimkattest moodustatud katust, rohelist värvi katust, ökoloogilist või energiasäästlikku katust.

Haljaskatus koosneb mitmest aluskihist, millest igaühel on kindel eesmärk.

Miks? 
Linnamaastikul paiknevate maa-aluste garaažide, parklate ja teiste hoonete taimestatud pinnad muudavad linnade elukeskkonna tervislikumaks. Katusehaljastus kaitseb katuse hüdroisilatsioonikihti ekstreemsete temperatuuride eest, pikendades katusekatte eluiga. Samuti loovad taimestatud katused ilu ja võimaldavad lahendada mitmeid keskkonnaprobleeme (nt väheneb kanalisatsiooni koormus, haljastus jahutab õhku, tõkestab müra, loob soodsa mikrokliima).

Tüübid
Tänapäeval liigitatakse katusehaljastust ekstensiivseks ja intensiivseks katusehaljastusesks. Vahepealse tüübina kasutatakse ka vähese intensiivsusega katusehaljastust.

Ekstensiivne katusehaljastus on lihtne, looduslähedane haljastus. Taimestus on mitmekesine ja moodustab kauni terviku. Valitud taksonid on eriti hea kohanemisvõimega, st nad taluvad väga hästi tugevaid külmi, aga ka kuivust ja ajutist liigniiskust. Vee- ja toitainetega varustamine toimub ekstensiivses katusehaljastuses ainult looduslikult. Mingeid erivõtteid ja vahendeid selleks ei kasutata. Kuna ekstensiivhaljastuse korral kasutatakse õhukesi kihte, millest tulenevalt jaotub koormus katusekonstruktsioonile ühtlaselt, on seda tüüpi haljastust võimalik kasutada peaagu kõigil kaasaegsetel lamekatustel.

Ekstensiivse katusehaljastuse korral on haljastuskihi paksuseks 70–160 mm, mis lisab katusele koormust ca 65–120 kg/m², sõltuvalt veesisaldusest ka pisut enam. Substraadikihis kasutatakse kergust tagavat kergkruusa. Taimedest on levinuimad temperatuuri- ja niiskusrežiimi kõikumistele vastupidavad ning hooldusvabad samblate, kukeharjade, nelgiliste sugukonna, nurmikate liigid. Valitud taksonid võiksid olla nn hooldusvabad ja iseuuenevad. Ekstensiivset katusehaljastust saab rajada peaaegu igale olemasolevale kuni 30° kaldega katusele. Taimed võib istutada või nende seemned külvata. Kiireima lahenduse annab ettekasvatatud mattide kasutamine. Ekstensiivse haljastusedga katused on käidavad vaid korrapäraseks hoolduseks (nt umbrohtude eemaldamiseks). Lamekatuste korral võib sellele igapäevaseks käimiseks rajada laudteed.
Ekstensiivse haljastuse oluliseim osa on veekindlus. Seda tagatakse tänapäeval SBS bituumenmaterjalidega või nt Protan PVC materjalidega. Pikemalt saab nendest materjalidest ja nende omadustest lugeda AS Maleko kodulehelt: SBS bituumenmaterjalid, Protan PVC.

Ekstensiivse katusehaljastuse kihid:

• Aluskatus – kasutusvalmis katusekonstruktsioon, mis võib olla bituumenkatus, aga ka ainult katuselaudis.
• Isolatisoonikiht – kaitseb katusekonstruktsioone ekstreemsete temperatuuride korral kahjustuste eest.
• Veekindel membraan ja juuretõke – geomembraan, mis kaitseb katusekonstruktsiooni vee ja taimejuurte eest. Kasutatakse näiteks PVC (polüvinüülkloriid) materjali, polüetüleenkilet või ka EPDM-kummimembraani (etüleen-propüleen-dieen-monomeer).
• Drenaažikiht – juhib ära üleliigse vee, mis on katusehaljastusest ja pinnasekihist läbi imbunud, et taimede kasv ei pidurduks. Samas tagab piisava vee olemasolu taimede kasvuks. Enamasti kasutatakse kergkruusa, aga ka plastikust ebatasaseid (sopistunud) dreenikihte.
• Filterkiht – takistab peenemate osakeste tungimist drenaažikihti ja seega selle ummistumist. Kasutatakse geotekstiile, mis on soovitatavalt ka juurekindlad.
• Vett akumuleeriv kiht – tagab kasvupinnase ühtlase vee- ja toiteainesisalduse. On taimedele täiendavaks veevaruks ja tagab samas ka katusele mehaanilist kaitset. Vett imava kihi materjalina kasutatakse kivivilla.
• Kasvusubstraat – kerghuumus, mis on taimedele nn kasvulavaks. Kasutatakse eri fraktsioonidest kokku segatud kergkruusa (65%), mulla (30%) ja savi (5%) segu.
• Taimestik – taimed, mis on vastupidavad temperatuuri- ja niiskusrežiimide kõikumisele. Kasutatakse peamiselt kukeharju, nurmikaid, nelgilisi jt.

Joonis 2. Läbilõige murukatusest (Hallik, 2008).

Joonis 3. Ekstensiivne katusehaljastus kukeharjadest.

Intensiivne katusehaljastus ehk hooldatav katusaed eeldab üsna tüsedat kasvupinnase kihti, mistõttu vajab sellise haljastuse planeerimine eeltööd ja vastava tugevusega katusekonstruktsiooni olemasolu. Selle katusehaljastuse korral on võimalik kasutada kasvukoha suhtes nõudlikumaid taksoneid. Intensiivsete katuste alla loetakse mõnikord ka traditsioonilisi mätaskatuseid.

Intensiivse katusehaljastuse korral on haljastuskihi paksuseks 220–1200 mm, mis lisab katusele koormust ca 200–1000 kg/m². Substraadikihina kasutatakse paksu mullakihti, mida hoiavad koos taimede juured. Taimestusena kasutatakse nii muru, püsikuid, aga ka puittaimi. Domineerivad siiski kõrrelised. Katus on käidav ja kasutatav, kuhu võib rajada puhkekohti, välikööke, tiike jms. Selline katusehaljastus vajab dekoratiivsuse säilitamiseks pidevat hooldust.

Intensiivsel katuseaial on aluskihid sarnased ekstensiivse katusega, pinnasekihi paksus varieerub aga sõltuvalt taimestikust, näiteks puittaimed vajavad tüsedat substraadikihti või kasvuks vajalikke anumaid. Kui katusele soovitakse rajada lausa veesilma, peab veelgi enam aluskihtidele tähelepanu pöörama.

Joonis 4. Intensiivne katusehaljastus. Taimestusena on kasutatud kõrrelisi, püsililli ja roose.

Vähese intensiivsusega katusehaljastus. Selle katusehaljastuse korral on haljastuskihi paksuseks 150–400 mm, mis lisab katusele koormust ca 100–350 kg/m². Mullakihist tulenevalt vajab katus tugevat aluskonstruktsiooni. Taimestus koosneb niidukoosluse liikidest. Rohu- ja mätaskatusel kasvavaid kõrrelisi võib niita, kuid võib lasta ka looduslikult areneda.

Rohu- ja mätaskatuste kihid ja paksused võivad olla väga erinevad. Mulla suure raskuse tõttu peavad rohu- ja mätaskatused olema rajatud seda raskust kanda suutva konstruktsiooniga hoonetele. Tihti rajatakse selliseid katuseid palkmajadele. Aluslaudisele on tavaliselt kinnitatud veekindel membraan, millele on paigutatud plastikust drenaažikiht. Samas võib drenaažina kasutada geotekstiiliga kaetud kergkruusakihti. Taimede kasvuks vajalik mullakiht peaks olema minimaalselt 150 mm. Mätaskatustele asetatakse kaks kihti mättaid, juurepooled vastakuti. Rohukatuse korral laotatakse mullakihile ettekasvatatud rullmuruvaibad.

Joonis 5. Päikesepaneelide ja kukeharjamattidega kaetud katus.

Lisalugemist ja vaatamist:

Pille Koorbergi ettekanne “Rohelised katused. Murukatus, mätaskatus, kukehari ja kõik katusehaljastusest.”
Mätaskatuse katte paigaldamine (AS Maleko juhend)
Protan rohekatusesüsteemi paigaldamine.
Kuidas paigaldada rohelist katust? (videojuhend)
Rohelise katuse ehitamine. 1. osa.  Sissejuhatus (videojuhend)
Rohelise katuse ehitamine. 2. osa.  Katuse kontroll ja lekete avastamine (videojuhend)
Rohelise katuse ehitamine. 3. osa. Kihtide paigaldamine (videojuhend)
Rohelise katuse ehitamine. 4. osa. Istutamine (videojuhend)

Allikad ja lisalugemist:

Hallik, J. (2008). Ekstensiivse murukatuse jahutusvõime Eesti kliimas. Magistritöö keskkonnatehnoloogia erialal. Tartu Ülikool.
Keller, K. (2015). Haljaskatuste levik ja tasuvus Eestis. Bakalaureusetöö keskkonnatehnoloogia erialal. Tartu Ülikool.
Kiri, A. (2013). Katusehaljastuse kui arhitektuurilise lisavõimaluse populaarus Eestis. Bakalaureusetöö keskkonnatehnoloogias. Tartu Ülikool.
Teemusk, A. (2005). Murukatuse temperatuuri reguleerimise ja vee kinnipidamise võime Eesti kliimatingimustes. Magistritöö keskkonnatehnoloogia erialal. Tartu Ülikool.
AS Maleko koduleht: http://www.maleko.ee/haljastatud-katused
Ehitusala OÜ koduleht: http://www.ehitusala.ee/katusehaljastus-intensiivsed-ja-ekstensiivsed-murukatused/

Hekkide teema ülesandeks oli valida etteantud hekitüüpidest üks sobilik või huvipakkuv ning koostada selle kohta rajamis- ja hoolduskava. Lisaks tuli soovitada vähemalt kolm taksonit, millest valitud hekki saaks rajada. Töö esitamise tähtajaks oli 7. veebruar 2016.

Tänan kõiki, kes on töö esitanud.

Kõige enam pakkusid huvi madala ja keskmise kõrgusega lehtpõõsa hekid, nii pöetavad kui ka vabakujulised. Oluliselt vähem koostati rajamis- ja hoolduskavasid kõrgete ja kääbushekkide kohta. Paar tööd oli ka sellist, kus oli mõeldud reaalsele vajadusele ja olukorrale. Mõnes töös  püüti lahti mõtestada heki üldist vajadust ja olemust. Siinkohal ongi paslik lisada, et kõik elemendid aias ja haljasalal peaksidki olema põhjusega ehk eesmärgistatud. Ühtegi elementi ei peaks aias või haljasalal olema lihtsalt olemise pärast.

Usun, et ülesande tegemise ajal selgus, et hekkidega on päris palju tööd. Mõned tähelepanekud, mida tööde lugemise ja hindamise järel soovin välja tuua:

• väga pikkade hekkide puhul tasuks mõelda maapinna ettevalmistamisel ja istutuskraavide kaevamiseks masinate kasutust; mitte alati pole labidas “parim sõber”;
• vahest lihtsustab hekkide lõikamist hekikääride või ka hekisae kasutamine; käepärased oksakäärid on küll head tööriistad, kuid ainult nendega heki lõikamisel-pügamisel hakkama ei saa (tegelikult saab, aga tulemus kindlasti kannatab);
• pöetavate lehtpõõsa hekkide taimed (nt ebajasmiin, sirelid jt) õitsevad väga harva või väga vähe; kui on soov õisi näha, võiks valida vabakujulise hekitüübi;
• multšitud ala väetamisel tuleb enne väetise lisamist multš mullapinnalt eemaldada;
• väetiste kasutamist ja selle vajalikkust tuleks üldse enne kasutamist põhjalikult kaaluda, eriti kui rajamisel on kasutatud kõdusõnnikut või komposti;
• juba planeerimisel tasuks mõelda kui tihti hakkab rajatav hekk noorendamist vajama.

Kõik esitatud tööd vastasid nõuetele. Vajadusel lisasin blogisse individuaalse kommentaari. Hinded on eKooli sisestatud.

Kellel on töö tegemata või esitamata, palun tehke seda esimesel võimalusel.

Vertikaalhaljastuseks peetakse taimestusmeetodit, kus kasutatakse ära erinevaid vahendeid ja materjale, mis võimaldavad taimedel kasvada vertikaalsuunas. Tavaliselt kasutatakse vertikaalhaljastuses tugiraame, sõrestikke, paneele, mooduleid jms, et taim saaks ülespoole kasvada või ka rippuma hakata. Peaaegu kõiki taimi on võimalik vertikaalselt kasvatada. Osad neist ronivad üles, teised jällegi eelistavad allapoole rippuda.

Vertikaalhaljastus on viimaste aastate jooksul muutunud üha populaarsemaks. Põhjuseks on eelkõige linnastumine, pinnases taimede kasvatamiseks mõeldud ruumi vähenemine ja roheluse ning taimede kasvatamise soov. Vertikaalhaljastuse abil on võimalik luua meeleolu, varjata soovimatuid vaateid, luua privaatsust. Vertikaalhaljastus tõstab välisruumi visuaalset esteetilist kvaliteeti ja parandab hoone energiaefektiivsuse näitusid. Haljastatud fasaadidel on kõrgem heli absorbeerimise võime, mis võimaldab vähendada müra tekitatud mõju.

Enam kasutatakse vertikaalhaljastuses ronitaimi, eriti liaane nagu tobiväät, aktiniidia, metsviinapuu, elulõng aga ka väänroos jt. Üha enam leiab kasutust ka taimeseinte kasutamine. Need ehitatakse spetsiaalsetest moodulitest, paneelidest või karkassidest, kuhu on võimalik istutada kõiksuguseid taimi. Nii võibki vertikaalhaljastusest leida helmikpööriseid, hostasid, sõnajalgu, aga ka suvelilli, maitse- ja ravimtaimi ning köögiviljataimi. Järgnevalt üks väike fotoülevaade erivatest vertikaalhaljastuse võimalustest.

Joonis 1. Vertikaalhaljastus. Toestatud luuderohi krunti istutatuna.

Joonis 2. Taimesein. Taimed on istutatud paneelidesse.

Joonis 3. Igihali vertikaalhaljastuses. Taimed on istutatud paneelidesse.

Joonis 4. Taimesein. Taimed on istutatud paneelidesse.

Joonis 5. Taimesein kivikabioonist paneelidest. Taimestusena on kasutatud maitsetaimi.

Joonis 6. Eelmisel fotol olnud taimesein lähemalt.

Joonis 7. Taimesein. Taimed on istutatud paneelidesse.

Joonis 8. Eelmisel fotol olnud taimesein lähemalt.

Joonis 9. Kangast istutustaskutest paneelid.

Joonis 10. Kukeharjadest taimesein.

Joonis 11. Plastikust istutuspaneelid.

Joonis 12. Eelmisel fotol olnud paneelid külgvaates. Paneelid on ühendatud kastmissüsteemiga.

Joonis 13. Taimestus.

Joonis 14. Sõnajalgadest ja tups-rohtliiliast taimesein.

Joonis 16. Ilumaasikad ripp-pottides.

Vääntaimed, nende iseloomustus ja istutamine

Vään- ja ronitaimed on sobilikud vertikaalseks haljastamiseks. Nad kasvavad kõrgeks,  nõuavad suhteliselt vähe ruumi. Nende taimede kasvusuunda saab soovikohaselt muuta.

Liaani kasvutüüp on taimede üheks huvitavamaks eluvormiks. Liaanid ei kuluta fotosünteesiks loodud orgaanilist ainet tugikudede ja teiskasvu jaoks, vaid uute pikkvõrsete moodustamiseks. Seega ei kasva nad mitte jämedusse, vaid peamiselt kõrgusse ning suudavad võistelda kõrgeimate puudega ja sageli need isegi lämmatada. Peenikeste ja ülipikkade (jämedusega võrreldes) varte veejuhtivus on nõrk, seetõttu on liaane rohkem niiskemates elupaikades ja niiskema kliimaga aladel. Kõige rohkem esineb neid troopilistes ja subtroopilistes vihmametsades. Mida kuivem ning jahedam on piirkond, seda vähem on roni ja vääntaimi ning seda lühemad on nad kasvult. Parasvööndi põhjapoolses osas tõelised kõrgekasvulised liaanid puuduvad, jäävad vaid rohtsed või poolpõõsasliigid.

Toestiku (tugitaime) külge kinnitumise viisilt võib liaanid jaotada 3 rühma:

1. Väänduvad – pikkvõrsed keerduvad vastu- või päripäeva ümber toe (tugitaime), nt aktiniidiad, tobiväädid, kuslapuud, õisuba, humal, lehtertapp, tiivuline tunbergia jt.
2. Ronitaimed, mis kinnituvad tugitaime külge mitmel muul viisil.

A. Võrsetele tekkivate adventiivjuurtega, nn ronijuurtega, mis kinnituvad tugitaime varte pindmistesse kudedesse, tugitaime toitumisallikana ei kasutata: roniv hortensia, luuderohud. Enamasti on seda tüüpi liaanid puittaimed.
B. Köitraagudega tugitaimedele kinnituvad liaanid.
Köitraag võib olla

• võsu muudend, pungast ei kasva välja võsu, vaid selle asemel areneb köitraag: viinapuuliste sugukonna liigid. Mõnikord on sellised köitraod varustatud kinnitusketaste vms täiendavate toe külge kinnitumise vahendiga;
• kujunenud lehe keskroo tipmisest osast või kogu keskroost: paljud liblikõielised taimed;
• leht on säilitanud normaalse kuju ja suuruse, haardeorganiks on keerduv leheroots: nt elulõngad, lõhislehine mungalil

3. Haakuvad ehk lamavad – pikkvõrsed on varustatud jäikade karvade või ogadega, mis sageli alla suunatud ja takistatud taime mahalibisemist toelt: liaanitaolised kibuvitsad. Sageli tekivad taime uued võrsed eelmise aasta võrse suhtes täisnurkselt. Tekkinud T-kujulised harud takistavad tugitaime võrasse takerdumises taime mahalibisemist.

Mõnikord võib taimel esineda ka rohkem kui üks kohastumine tugitaime küljes kindlamini püsimiseks – tihedas puistus tähendaks maapinnale varisemine hukku või vähemalt tunduvat kaotust olelusvõitluses. Nii on tüüpilistel vääntaimedel sageli lisaks veel ogad (tselastrid), ronijuurtega liigid võivad olla ka väänduvad (roniv hortensia) jne.

Üheaastased vääntaimed

Lillhernes, õisuba, mehhiko vanikkuljus, mungalill, asariin, lehtertapp, kare tilkviljak, tiivuline tunbergia, miina ehk hõlmine lehtertapp, kassitapp, dekoratiivne kõrvits

Mitmeaastased vääntaimed

Elulõngad, luuderohud, väänroosid, metsviinapuu, roniv hortensia, hiina sidrunväändik, kuslapuu ronivad vormid, visteeria ehk rippuba ehk sinivihm, humal, tobiväät, aktiniidia, kannatuslill, põldmurakas, roniv murtudsüda, lehtertapp

Ronitaimede istutamine

Joonis 17. Vääntaime istutamine.

Hoonete seinte, müüride ja tarade ääres on muld tavaliselt kuivem ja sellepärast peab seal olema piisavalt head, korralikult väetatud ja vett ning õhku läbilaskvat mulda. Toitaineterikka mulla kiht peab olema vähemalt 60cm paksune. Ronitaimed on tavaliselt müügil konteineristikutena ja seega võib neid istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel.

Taimi ei istutata seinale liiga lähedale, kõige parem kaugus on 30…50cm. Istutamisel asetatakse taim veidi võrestiku, toe poole kaldu (45^o nurga all) ja juhitakse istikupotis oleva toestuskepi abil tugiseinani. Võsud köidetakse lõdvalt kinni, nii et nad esialgu pisut allapoole langeksid. Vääntaime toel edasi juhtides tuleb jälgida liigile iseloomulikku keerdumist. Kui vastupäeva väändujat suunata päripäeva ümber toe, siis kasv peatub ja taim võib isegi hävida.

Ronitaimede hooldamine

Esimestel nädalatel pärast istutamist vajab taim palju niiskust. Sõltuvalt ilmast tuleb taimi kasta iga päev või üle päeva. Mullapinnale võib panna multšikihi, kuna see vähendab aurumist ja hoiab mulla kauem niiske ning veetarve on väiksem. Muld ei kuiva nii kiiresti ega kattu koorikuga. Pärast tugevat vihma ei muutu pind mudaseks. Multš kaitseb mulla pindmises kihis olevate taimeosi päikesepõletuste ja külma eest. Samuti ei tärka umbrohi nii kergesti kui katmata maapinnal. Põua korral vajavad iganädalast tugevat kastmist ka veidi vanemad taimed.

Peale istutamist esimese kasvuperioodi jooksul taimi toitaineterikka mulla puhul ei väetata. Väetama hakatakse taimi alles sama aasta sügisel (sügisväetised, mis parandavad talvitumist ja samuti orgaanilised väetised) või järgmise aasta kevadel. Samuti parandavad mulla viljakust multšid (eriti kõdunevatest materjalidest multš nagu nt puukoor, põhk, kuivatatud hein). Sellist multši tuleb igal aastal uuendada 5…6cm võrra. Samuti võib kasvuajal väetada kompleksväetistega.

Närbunud õied ja ka võsud tuleb pidevalt vegetatsiooniperioodi jooksul eemaldada. Äraõitsenud õite äralõikamine parandab taimede õitsemist.

Kui võrsed kasvavad kiiresti, tuleb neile õigeaegselt anda õige suund ja kinnitada toestikule. Sellised võrsed, mida pole võimalik kinnitada, tuleb ära lõigata. Kujunduslõikusi ja kärpimisi tehakse suvel ja sügisel õitsevate liikide puhul varakevadel, kevadel õitsevate liikide puhul aga pärast õitsemist. Oluline on ka õige kärpimistehnika. Kui kärbitakse valesti, siis kahjustatakse taime veelgi rohkem ja lõikus ei anna soovitud tulemusi. Lõigata ei tohi suvalisest paigast. Õige koht on umbes 3mm silmast kõrgemal. Siis kasvatab taim uue võrse. Pikem võsujääk kuivab pungani. Niisugune jupp on inetu ja haigustundlik. Kärpides lähemalt võib kahjustada uut kasvualget. Kärpimislõige tehakse viltu, nii välditakse infektsioone, sest lõikekohale kogunev niiskus ei tilgu pungale vaid valgub maha.

Paneelidest ja moodulitest taimeseinad

Paneelidest ja moodulitest ehitatud taimeseinte taimestamiseks võib kasutada mitmesuguseid, puhmikjaid ja rippuvaid taimi. Taimede valikul tuleks lähtuda eelkõige asupaiga valgustatusest. Parima tulemuse annavad taimed, kes on vastupidavad mulla kuivusele ja toitainetevaesusele. Paneelides ja moodulites on mulda suhteliselt vähe, mistõttu valitavad taimed peavad pakutavate tingimustega hakkama saama ning samal ajal olema dekoratiivsed. Mida enam vajavad taimed toitaineid ja vett, seda enam vajavad taimeseinad hooldamist – eelkõige kastmist ja väetamist. Hooldamise lihtsustamiseks kasutatakse kastmissüsteeme (Joonis 12), mille abil juhitakse vesi koos väetistega (väetiselahus) mulda.

Lisalugemist ja -vaatamist:

• Vertical Greenery Systems (VGS) for energy saving in buildings: A review.
• Vertical Greenery Systems
• Wall Garden/ Vertical Garden Installation & Operation
• How to Plant a Living Wall. At Home With P. Allen Smith
• How to Build a Moveable Living Garden Wall with Jim Cunneen

Hekk, olemus ja tüübid.
Hekkide rajamine.
Hekkide hooldamine.

Allikad ja lisalugemist:
Grišakov, Ü., Grišakov, U. (2005). Aiakunst Eestis. Välisruumi ehitamine. Tln Maalehe Raamat.
Sarapuu, H. (2000). Hekid ja hekitaimed. Tln Valgus.